•  

23. märtsil tähistati maailma meteoroloogiapäeva (20.04.2012 21:15)

Autor: Jüri Kamenik

Sama kokkuvõte on esitatud veel siin.

Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis  on saanud traditsiooniks tähistada maailma meteoroloogiapäeva erialase konverentsiga, sest neid peetakse juba 1994. aastast alates. Ühtlasi võib seda konverentsi pidada ka hüdroloogide konverentsiks, sest 22. märtsil on ülemaailmne veepäev ja meteoroloogiapäeva ettekannete hulgas on alati ka veega seotud teemasid, eelmisel aastal oli neid mitu, kuid sel korral siiski vaid poolteist (selgitan hiljem).

Maailma meteoroloogiapäev on tegelikult WMO (Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon) asutamise konventsiooni tähtpäev. See jõustus 1950. aastal, kui reorganiseeriti WMO. Just 1950. aastast pärineb nii WMO praegune nimi kui selle ÜRO spetsialiseeritud agentuurina toimiva valitsustevahelise organisatsiooni staatus. Selle eelkäijaks oli IMO (Rahvusvaheline Meteoroloogiorganisatsioon), mis asutati valitsusvälise organisatsioonina 1873. aastal. WMO korraldab rahvusvahelisel tasandil ühtse katuseorganisatsioonina nii meteoroloogia kui hüdroloogia valdkonna tegevust. See on ülimalt tähtis, sest kõik maailma mõõtmised peavad olema omavahel võrreldavad ja metoodika ühtne ning riigid ei tohi takistada andmete edastamist, sellest ka WMO valitsusvahelisus. Globaalse andmehõive tähtsust näitab seegi, et praegu on WMO-l 183 liikmesriiki ja 6 territooriumit, Eesti nende hulgas. Eesti ühines WMOga juba 20. septembril 1992. aastal.

Jaan Saar ütleb avasõnad.

Möödunud konverents peeti juba uues majas, mis asub Mustamäe tee 33. Selles majas asub veel Eesti Kaardikeskus AS ja Keskkonnateabe Keskus. Teadupärast kolib EMHI iga mõne aasta tagant, eelmine asukoht oli Toompuiestee 24, kuhu koliti 2006. aastal ja sellest veel eelmine Rävala 8. Viimase paarikümne aasta jooksul on EMHI jõudnud juba vähemalt 6 korda kolida. Eks aeg näitab, kas selline tendents jätkub või mitte. Asukoha muutus ei ole ainus suurem muudatus, sest 2001. a.-st EMHI peadirektor Jaan Saar lahkus ametist (30. märtsil oli viimane tööpäev). Kes järgmiseks saab, ei ole veel selle uudiskokkuvõtte kirjutamise hetkeks teada.

2012. a. meteoroloogiapäeva teema oli „Meie tuleviku kindlustamine seoses ilma, kliima ja veega“. See teema käsitleb ja rõhutab meteoroloogiliste ja hüdroloogiliste teenistuste olulisi kohustusi meie ja tulevaste põlvkondade jätkusuutliku tuleviku tagamisel. Oluline on mõista, et rahvuslikel meteoroloogia ja hüdroloogia teenistustel on täita juhtroll ilma, kliima ja vee jälgimisel ja nende sisemistest seostest arusaamisel. Olles aastaid käinud nendel konverentsidel, siis ei saa öelda, et ettekanded on rõhuasetusega WMO valitud teemal, vaid on igasugust. Erandiks polnud seegi kord.

Traditsiooniliselt ütles avasõnad mõni minut pärast kella kümmet hommikul EMHI peadirektor, sedakorda küll viimast korda Jaan Saar.
Esimene ettekanne on senimaani traditsiooniliselt on kliimaalane, viimased kaks aastat koos selle korraga Tartu Ülikoolist. Sedakorda räägiti kliimamuutustest Arktikas (Jaak Jaagus). Polaaralad on kliimamuutuste ja nende uurimise võtmealadeks, sest seal avalduvad muutused kliimas kõige selgemalt. Seetõttu on üha enam polaaraladele hakatud pöörama tähelepanu. Suurim soojenemine on seotud Arktikaga ja Eestigi on uuringutesse oma panuse andnud. Näiteks 2006. - 2007. aastal viibis Põhja-Jäämerel mõõtmisi tegev uurimislaev Tara, mis koos jääga triivis lõpuks Grööni merre. Huvitavatest asjaoludest võiks mainida seda, et seal teostati ka atmosfääri sondeerimisi ja korra mõõdeti kilomeetri kõrgusel 11°C sooja, samal ajal kui aluspinna kohal oli vaid 0°C.
Olulisimatest muutustest Arktikas tuleb mainida järgmist: sulamisperioodi pikenemine, püsijää vähenemine (2007. a. suve lõpuks vähenes Arktikas jää rekordilise miinimumini, nii et loodeväil oli täiesti ja kirdeväil peaaegu laevatatav) ja sesoonse jää osakaalu märkimisväärne suurenemine ja jää triivimise kiirenemine, mis on seotud eelmiste asjaoludega. Ehkki 2007. a. juhtumit peeti üldiselt erandlikuks ja pigem juhuslikuks kui otseselt kliimamuutustest tingituks, mistõttu arvati, et nüüd stabiliseeruvad jääolud, siis nii ikkagi ei ole juhtunud. Kuigi järgneval paaril aastal tõmbuski sulamise ulatus veidi tagasi, siis edaspidi on see taas intensiivistunud. Möödunud talv oli 2007. a. rekordigraafikus, sest veebruaris, kui paljudes kohtades Euroopas valitsesid karmid talveolud, liikus Atlandi ookeani kohalt väga soe õhk otse Arktikasse ega lasknud jäätumisel jätkuda. Nüüd, märtsis ja aprillis, muutusid olud seal taas karmimaks ning jäätumine suurenes oluliselt. Seda on hästi ka ettekandes kasutatud graafikult. Arvatakse, et kui praegune tendents jätkub, siis 21. sajandi lõpuks muutub Arktika suviti jäävabaks. Ettekandes räägiti ka Gröönimaa jääkilbi sulamisest, mida mingil määral tasakaalustab Antarktika jääkilbi kosumine. Eestlased on panuse andnud ka lõuna-polaaralade uurimiseks, sest 2010. a. lõpus läksid kaks eesti teadlast koos soome kolleegidega Antarktikasse Kuninganna Maudi maale, et uurida sealseid ilmaolusid.

Järgmist ettekannet võib teema poolest ka traditsiooniliseks pidada, sest juttu tuli äikesekliimast. Tartu Ülikoolis on Sven-Erik Enno pikki aastaid uurinud äikest ja eeskätt selle kliimat. Aastaid tagasi alustas ta vastavate uuringutega Eesti kohta ja organiseeris äikesevaatlejate võrgu, mis alustab juba seitsmenda hooajaga, vaata. Nüüd on ta jõudnud juba terve Baltimaade äikesekliima uurimiseni, mis on ühtlasi tema doktoritöö teema. Värsketest tulemustest tema ettekanne rääkiski.
Põhjalikumaid uurimusi äikesekliima kohta on tehtud nii Soome, Rootsi, Poola kui Valgevene kohta, kuid viimase ajani olid Baltimaad selles vallas „valgeks laiguks“. Valminud artikkel tehti koostööd lätlaste ja leedulastega. Lühidalt tutvustati ka arhiivide täielikkust ja digitaliseerimisastet: kui Leedus ei olnud pea ühtki ja Lätil ühtegi lünka, siis Eesti arhiivides oli neid vaatlusridades päris palju, ent Eesti arhiivid olid kõige digitaliseeritumad, ülejäänud tuli kõik käsitsi arvutisse sisestada. Kasutati 50aasta pikkust perioodi (1951-2000) ja 59 jaama andmeid võimalikult ühtlaselt üle kogu Baltikumi. Tulemustest selgus, et kõige vähem on aasta kohta äikesepäevi Baltikumi loodeosas ja rannikualadel, üldine tendents on kasv põhjast lõunasse. Suureks erandiks on Leedu idaserv ja Valgevene põhjatipp, kus on märkimisväärne negatiivne anomaalia, mille täpseid põhjusi ei osata selgitada. Veel üks põnev tulemus saadi kuupäeva lõikes äikesejuhtumite uurimisest. Selgus, et äikese sagedus kasvab kuni juuni keskpaigani ja siis tuleb selgelt esile miinimum, mis kestab juuli alguseni, et siis uuesti saavutada juuni keskpaiga tase. Ka seda ei osata selgitada, kuid hüpoteese on mitmeid, mida on kontrollitud, ent otsest seost pole leitud. Üks huvitavamaid on järgmine. Kevadel ja suve hakul domineerivad frontaalsed äikesed, kuid juunis toimub vahekorra muutus õhumassisiseste äikeste kasuks, sest soojust on siis juba piisavalt. Ehkki ahvatlev, ütles Enno, et ta kontrollis seda, kuid ei saanud kinnitust. Kontroll seisnes selles, et ta tegi kindlaks, kas kevade ja suve alguse äikesed on ööpäevast sõltumatumad kui südasuvised, sest frontaalne äike sõltub kellaajast vähem. Minu enda arvamus on selline, et selline seaduspärasus on tingitud mitmest tegurist, kusjuures ei pruugi olla mingit domineerivat põhjust, mistõttu ei olegi seda suudetud veel selgitada. Sama võib-olla ka Leedu idaosa anomaalia põhjuseks. Soomes ega lõunapoolsematel aladel (Baltimaade suhtes) ei ole sarnast seaduspära leitud. Näiteks lõunapoolsematel aladel jõuab äikese sagedus juunis platooni, püsides seal augustini.

Kolmas ettekanne (Kristjan Duubas, Maanteeinfokeskus) rääkis Maanteeameti teehooldest ja selle seosest ilmaga. Näiteks on tee seisukorrale kehtestatud kolm taset, kusjuures kolmandat ehk kõige kõrgemat taset hoitakse talvel vaid riiklikel maanteedel. Kolmas tase tähendab seda, et sõidujäljed on lumest puhtad ja haardetegur on vähemalt 0,3. Samuti selgitati, milliseid andmeid on teehooldeks vaja, kusjuures väga oluline on teepinna temperatuur, sademed ja kastepunkt ning neid andmeid saadakse teeilmajaamadest, kuid ka kaameratest. Püütakse ennetada ohtlikke olukordi jmt, näiteks saab radarilt vaadata sajuala ulatust ja liikumist, et siis ennetavalt tegutseda. Põnevam osa käsitles ohtlikke nähtuseid ja inimeste väärarvamusi-eksimusi: näiteks vaadatakse vaid õhutemperatuuri või arvatakse, et kui teepind on must, siis on see ka puhas ja ohutu, mis ei pruugi nii olla. Samuti kiputakse eeldama, et kui teeolud on rasked, siis on teehooldeüksus (näiteks sahk vms) läheduses. Ometigi peab arvestama sellega, et selliseid üksusi on vaid 200, samal ajal kui autosid on kolmesaja tuhande ümber liiklemas. Seega ei lähe need kuidagi kokku. Huvitavatest asjaoludest tuli välja seegi, et teeilmajaamade mõõtmised arhiveeritakse ja Interneti vahendusel saab kätte kolme viimase aasta andmed, kuid üldse on arhiiv 10 aasta pikkune. Neid on võimalik hankida ja uurimustes kasutada. Samuti pidavat käesoleva aasta teises kvartalis käivituma teeolude nutifonide rakendus.

Neljas ettekanne rääkis meedia ja ilma vahelistest seostest. Üles astus Rein Raudvere, kes on Maalehe ilmakülje toimetaja. See ilmakülg on ilmunud juba 2001. a. maikuust saadik järjepidevalt, kusjuures öeldi, et mitte ühelgi väljaandel Eestis ei ole midagi sellist vastu panna. Siinkohal ei saa ütlemata jätta, et juba 2008. a. mõtlesin väga innukalt, et peaks tegema mingi meteoroloogiaalase ajakirja või väljaande, kuid see osutus teostamatuks, sest üksi huvist ja tegutsemisest ei piisa, vaid vaja on ka tohutuid ressursse ja koostööd. Siiski, lõpuks realiseerus algne idee Horisondi „Ilmapiiri“ rubriigina. Aastaid minu ideest varem oli T. Tanilsool mõte Eesti oma ilmatelevisioonist, kuid seegi osutus teostamatuks. Nii Tanilsood kui Ennot tõstis Raudvere kiitvalt esile kui näiteid meteoroloogiahuvide kandjatest ja aktiivsetest tegutsejatest, kes pole seetõttu varju jäänud. Tanilsoo fenomeni seletaksin esiteks tema algse puhta meteoroloogiavaimustusega, mida kohtab ülimalt harva ja mistõttu tekkisid sellised väärt kohad nagu ilmale pühendatud kodulehekülg ja foorum. Need on tänini püsinud ja elavad. Tanilsoo huvi on muutunud aga tehnika- ja eriti meediakesksemaks, mistõttu selle ettekande ajal tekkis tal ilmne dialoog Raudvere valitud teemaga.
Raudvere tõstis esile meedia olulisust ilmainimeste elus ja inimeste teavitajana. Tähtsa aspektina rõhutas ta meediat kui ohtlike loodusnähtuste hoiatajana, kuid siinkohal on õrn tasakaal ülepakutuse ja alahindamise vahel, sest kummalegi poole kaldudes tehakse kasu asemel kahju. Üks silmatorkavatest tasakaalu rikkumise näidetest oli 1970. aastal Ida-Pakistan. Sügisel anti seal troopilise tormi hoiatus, kuid ilmasüsteem kaldus prognoositust kõrvale ja peaaegu midagi ei juhtunudki. Vaid mõni nädal hiljem anti uus hoiatus, kuid see ei jõudnudki õieti inimesteni, sest eelmine hoiatus luhtus ja seetõttu ei võetud seda tõsiselt – meedia ei vaevunud tegutsema. Ilmselt eelmisest korrast häbistunult ei käinud ka ilmateenistus eriti peale ja lasi selle pigem niisama jätta. Ometigi tabas ohtlik tsüklon* just seda piirkonda ja hukkus üle 300 tuhande inimese. Järgneval aastal kuulutas Ida-Pakistan end iseseisvaks Bangladeshi riigiks, mida on rõhutanud A. Kallis kui üht ilmekat näidet sellest, kuidas ilm võib ajaloosündmusi mõjutada. Seda tormi nimetatakse Bhola tsükloniks ja see tegutses 8.-13.11.1970 India ookeani põhjaosas. 12. novembril maabus see oma võimsuse tipul (tuuled kuni 185 km/h, õhurõhk keskmes 960 hPa-d) Ida-Pakistanis ja põhjustas kuni 10 meetri kõrguse tormiaju Gangese deltas. Suuresti üleujutuse tõttu hukkus 300-500 tuhat inimest ja seda peetakse 20. sajandi kõige hullemaks looduskatastroofiks üldse.
Puudutati ka 2010. a. detsembri lumetormi Monikat, mis minu kogemuse järgi on 2005. a. jaanuaritormi kõrval üks tuntumaid torme Eestis üldse. Selle lumetormi puhul andis EMHI küll õigeaegselt hoiatuse, ent nagu Raudvere väitis, siis jäi Maanteeamet hoiatuse edastamisega jänni ja see tekitas probleeme ning hilisemat kriitikat.

Tanilsoo tõi välja ühe huvitava aspeki, mida olen isegi mina täheldanud: meedia suutmatust toime tulla mesoskaalaliste nähtuste kajastamisega, kuid sünoptilise skaalaga** saadakse tunduvalt paremini hakkama. Näiteks nii 2010. kui 2011. a. suvel ilmus meedias hulgaliselt teateid trombide-tornaadode juhtumitest. Tegelikult aga oli tegu kas riiulpilve räbaldunud servadega või äikesepagidega***. Sellised väärteated esinevad just pealkirjades. Kuigi konverentsil jäi mulje, et selle põhjuseks on löövate pealkirjadega lugema meelitamine, arvan, et asi pole siiski vaid selles. Viimased kaks suve on Eestis olnud harvaesineva, võiks isegi öelda, eksootilise ilmastikuga, mille tõttu tuleb ette nähtusi, mille puhul inimesed ei tea sageli, millega on tegu. Seda ei tea ilmselt ka meedia, mistõttu kui kuskilt keegi teatab, et ta nägi trombi, siis pannakse see kohe ka pealkirjaks, vaevumata olukorda analüüsima või mõne asjatundjaga konsulteerima. Ka pagi tekitatud kahjustused pannakse sageli trombi ehk tornaado arvele****. Kuigi pealtnäha on tornaado põhjustatud kahjustusi visuaalselt üsna hästi võimalik eristada, siis tegelikult näitab lähem uurimine, et tromb võib tekitada tüüpilisi pagikahjustusi ja vastupidi, pagi trombi tekitatule sarnanevaid kahjustusi. Viimase asjaolu üheks põhjuseks võib-olla näiteks see, et pagiga võivad kaasneda haruldased pagikeerised, mis on võimelised tornaadosarnaseid kahjustusi tekitama, samas võib pilvedest laskuda kitsas, kuid eriti intensiivne pagisööst (downburst) tekitada purustuste kanali ja nii võib jääda mulje, et tegu on tornaado kahjustuste trassiga. Viimasel ajal olen hakanud kahtlema, kas 4.7.2002.a. ikka tabas Keilat tornaado, nagu traditsiooniliselt väidetakse. Samuti tituleeritakse siiamaani 1998. a. suve kui rekordilist trombiaastat, sest neid olla registreeritud 24. Tegelikult võisid need olla pagid ja pagidega seotud nähtused, sest Eestis ei ole vastavat tornaadoennetus- või –hoiatussüsteemi, kättesaadavad ei ole Doppleri radari pildid mesotsüklonite kindlakstegemiseks ja selle valdkonnaga hetkel keegi ei tegele (trombidega Baltimail tegeles H. Tooming, kuid ta suri juba 2004. aastal), mistõttu tegelikult me ei tea, kuidas nendega on lood. Viimasest kahest suvest (2010. a. kaasa arvatud) ei tea ma ühtegi kindlat tornaadojuhtu Eestis. Eksituste võrku olen sattunud ka ise, näiteks 2010. a. suve lõppedes kirjutasin ilm.ee-s trombidest ja sealhulgas mainisin, et mingi tornaado oli olnud Ida-Lätis. Peatselt informeeris mind M. Merilain, et tegu oli pagikuningaga (derecho eestikeelne vaste). Ekslik info võimalikust trombist pärines sedakorda ühelt EMHI sünoptikult (!), mistõttu eriti ei kahelnud info tõelevastavuses. Ka vastilmunud „Eesti ilma riskide“ kordustrükis on sellekohane küsitavus, sest sealses trombide-pagide registris on kirjas, et 8.8.2010, kui üle Eesti liikus kurikuulus pagikuningas, olid Tartumaal trombid. Arutelu käigus Tanilsooga jõudsime järeldusele, et see pole õige, need olid ilmselt pagisööstudest tingitud, kusjuures Tanilsoo ise elab Tartumaal ja seetõttu võib tema arvamust adekvaatseks pidada. Lisan siia ka A. Kallise kommentaari: "Muide, augustis 2010 oli ilmselt ka trombe, sest endine õppejõud Arold leidis oma metsas järgmisel päeval pikki sihte, pidas seda keeriste tööks. Lubas mulle skeeme saata." Seega hetkel ei teagi lõplikult, kas oli või ei olnud tegu trombidega.

Raudvere puhul oli märkimisväärne see, et ta ei kasutanud multimeediavõimalusi. Seetõttu oli neid, kes pidasin tema ettekannet igavaks, kuid ometigi oli minule see meeldivaks vahelduseks, sest võimaldas sügavamat tähelepanu otse ettekandja jutule. Ta tõi välja ka „ilmateadete poeesia“ ehk siis kiitis sünoptikuid nende kujundliku keelekasutuse pärast ja tõi paar näidet. Kõige ekstreemsem on järgmine: „Tsüklon lahkus saba lehvitades Peterburi poole.“

Järgmine ettekanne rääkis meteoroloogilistest vaatlustest Jõgeval ja sellest jutustas Laine Keppart, kuid oluliseks kaasautoriks oli H.-M. Raudsepp. See oli üks huvitavamaid ettekandeid, sest andis põhjaliku ülevaate ilmavaatluste ajaloost ühes konkreetses kohas ning puudutas olulisel määral ka agrometeoroloogiat. Samas peab ütlema, et enda poolt olulist kommentaari anda ei ole, kui vaid ehk see, et kõik kohad, kus Jõgeval vaatlusi tehti, polegi täpselt teada. See tundus kõige huvitavam. Ligikaudsed asukohad selgitati välja inimeste mälestusi uurides. Samuti jutustati seal ühe ajaloolise foto saamisest (1949. aastast). Piisav kokkuvõte on esitatud siin.

Ettekannetega jätkas Kairi Vint, kelle esinemist pean üheks kõige vahvamaks. Tema rääkis oma magistritööst, milles ta uurib, kuidas mõjutab ilmajaamade asukoha muutumine andmete homogeensust. Näitajad, mida ta analüüsib, on tuul, sademed ja õhutemperatuur ja jaamad, mille asukohti on enim muudetud (4-5 korda), on Tallinn, Pärnu ja Tartu. Selgus, et kõige tundlikum igasugustele muutustele on tuul, kusjuures selgus veel üks huvitav asjaolu: mõnedes Eesti jaamades tuule keskmine kiirus väheneb, sellal kui Soomes kasvab. Kuigi kõlas mõtteid, et see on seotud maakasutuse (metsasuse) muutustega, ei pruugi see väide olla veenev ja tegelikult seda ei osata seletada.
Andmeread ei muutu üksnes jaamade asukoha muutuste, vaid ka mõõteinstrumentide väljavahetamiste tõttu. Näiteks on selliseks Nipheri sademetemõõtja kaitse väljavahetamine Tretjakovi tüüpi sademetemõõtja vastu 1950ndatel.
Õhutemperatuur ei tundunud muutustele üldse tundlik olevat, mis siiski ei saa olla õige, sest töös kasutati liiga robustseid homogeensusteste. J. Jaagus kommenteeris, et vaja oleks peenemaid võrdlusmeetodeid, näiteks paralleelmõõtmistele tuginevaid võrdlusanalüüse.
Milles siis seisnes ettekande vahvus? Ühelt poolt tundus, et esineja oli väga entusiastlik, teisalt oli ta teinud lisatööd, et välja printida ja näidata ilmajaamade erinevaid asukohti. See puudutas eriti just Pärnut ja nende piltide kõrvutiasetamisega tekitas ta võimsa kontrasti, eriti just see, et algul kuskil mere ääres, siis järsku kesklinnas ja lõpuks Pärnust eemal Sauga lennujaamas. Väljaprintimist kasutas ta veel sademetemõõtjate erinevuste näitamiseks. Vahva oli ka kaval nipp, kuidas suurendada Tartu ilmajaama asukohtade arvu: kolmel juhul oli aadress pisut muutunud, olles ikka otse linna sees, kuid seda asjaolu sai kasutada, väitmaks, et asukoha muutusi on palju.

Eelviimases ettekandes rääkis Ene Randpuu suurvetest Emajõel. Peamiselt räägiti sellest, kui kõrged on suurveed olnud, millised on ohupiirkonnad ja mis on nende põhjusteks. Kommenteeriti ka kahe viimase kevade suurveid, sest 60 aastat pole midagi sellist olnud. 2011. a. oli lume veevaru suurem ja arvati, et suurvesi on 2010. a. omast suuremgi, kuid nii ei läinud. Ilmselt polnud maapind piisavalt külmunud jne. Käesoleval aastal oodatakse tavalist suurvett, sest lund eriti pole ja sademeterohkusega ei paista praegune aeg silma. Väike kokkuvõte on siingi


Ain Kallisele soovitakse õnne sünnipäeva puhul (see on tal küll tegelikult 27. märtsil).

Viimasena esines traditsiooniliselt Ain Kallis. Kui suurvete ettekanne andis ühe ühiku poolteisest vee teemadest, siis Kallise oma vaid poole. Ta rääkis Vostoki järvest ja segadusest, mis valitses puurimiste ning saadud proovi ümber, samuti Titanicu hukkumisest (aastapäev oli 15. aprillil) ja jäämägedest. On huvitav, et jäämäed võivad Atlandil jõuda troopiliste laiusteni, seetõttu ei saa neid asjaolusid, mis oli Titanicu hukkumise ajal, pidada erakordseteks. Asi oli pigem selles, et polnud piisavalt infot ja ilm oli halb (udu), mistõttu polnud näha, mis ootas ees. Esitati ka foto laeva hukku põhjustanud jäämäest, kuid on väheusutav, et just pildil olev oligi see, millega laev kokku põrkas. Veel räägiti ühest huvitavast satelliidifotost, kus pilved moodustasid paragrahvi-märgi ja see foto tunnustati ilusaimaks aasta pildiks Maast. Kommenteeriti üht katastroofifotot, millel oli kujutatud Austraali tolmutorm, kuid foto levitajad olid pildilt andmed eemaldanud ja väitsid, et fotol on 2004. a. tsunami Sumatral. Tema vahva ettekanne on leitav siit.

 
Tutvuda võis erialaste posterettekannete ja raamatutega.

Konverents lõppes teatmeraamatu „Eesti ilma riskid” 2. täiendatud ja parandatud trüki esitlusega, mille tegi Tiina Tammets. Raamat osutus ülimalt populaarseks, mistõttu otsustati seda täiendada ja uuesti välja anda, sest sisaldas ohtralt vigu ja pärast 2007. aastat on mitmeid ilmarekordeid juurde tulnud, kuid küljendus jäi rahapuudusel samaks. Ka praegu ei saa sellega päris rahul olla, sest äikese peatükk pole hea, selle oleksin võinud siis ise kirjutada ja kahetsen, et seda õigel ajal ei teinud. Tegelik äikese liigitus põhineb siiski rünksajupilvede organiseeritusel, kuid raamatus toodud frontaalsed vs. õhumassisisesed äikesed on teisejärgulisem. Millegipärast ei ole sinna lisatud 2010. ja 2011. a. juhtumeid. Samas peab olema äärmiselt õnnelik, et üldse on selline raamat olemas ja parandamine muutis teose ikkagi hulga paremaks. Soovijad said raamatu pärast konverentsi ka endale soetatud.

Konverentsi vaheajal ja pärast lõppemist või tutvuda stendiettekannetega. Kaks tükki olid pühendatud ilmavaatlustele Jõgeval, üks vaatasemete ja veetarbe seostele, üks hüdrometeoroloogilise info esitamisele massimeedias, HIRLAMi mudelile ja tuulenihke mõjule õhusõidukitele. Lisaks oli välja pandud väike näitus trükistest, mis puudutasid nii meteoroloogiat, hüdroloogiat kui agronoomiat.

Mind huvitas veel 2001. a. kurikuulsate juulitormide ajal valitsenud sünoptiline situatsioon ja Harry Rimmeli elutöö.
Teatavasti tabasid 2001. a. juuli keskel Eestit erakordsed äikesetormid ja on usutav, et tekkis mitu tornaadot ja vähemalt kaks inimest hukkus. Nendest erakordsetest tormidest on meenutused kirjutanud näiteks T. Tanilsoo. Arhiivist sain vastavad kaardid (maapinnakaardid, ringkaardid ja baarika), mida siis paar tundi uurisin. Lisaks sellele tutvusin H. Rimmeli elutööga. Rimmel oli (suri 2009. a. lõpus) elektrik, kes uuris aastakümneid äikest ja välku, püüdes lahendada selle saladust. 2008. a. andis ta oma töö üle EMHIle, kus seda uuriti ja 2010. a. meteopäeval tehti sellest ka väike näitus. Tema töö on üks veidramaid ja huvitavamaid, mida olen näinud. Kes on kursis tänapäeva maailma vastavate teadmistega, siis neile võib näida, et tema töö on täis vigu ja ebatäpsusi, kuid peab arvestama, et ilmselt ajas ta läbi nende teadmistega, mis ta 20. sajandi esimesel poolel elektrikuks õppides sai ja arendas hiljem oma tööd kas osalises või täielikus isolatsioonis ja seetõttu on tal mitmeid ebakonventsionaalseid arusaamu ja kirjeldusi. Tema töö sisaldab üpris palju materjali keravälgu kohta ja puudutakse fulguriite ja keevälku. Viimane on eriti haruldane välguvorm, millest teatakse väga vähe. See kujutab endast üksteisele järgnevaid valguspunkte pilvede taustal, justkui oleks harilik välgukanal tükkideks lagunenud. Seetõttu meenutab see välk helmeid või kaelakeed. On huvitav, et Rimmel uuris äikest Laulasmaal, mis on Baltimaade äikesevaesemaid piirkondi.

Minu kirjutatud lühikokkuvõte 2001.a. äikesest.


Väljavõte Rimmeli elutööst: skeem rünksajupilvede ja nende elektrisisalduse kohta olenevalt laiuskraadist.


Väljavõte Rimmeli elutööst: skeemid keravälgu kohta


Väljavõte Rimmeli elutööst: tähelepanekud pilvede kohta.

Autori fotod

____________________________________________________________________

* Märkus: troopilisi torme nimetatakse olenevalt maailma piirkondadest väga erinevalt: P.-Ameerika ümbruses orkaanideks, Vaiksel ookeanil taifuunideks, India ookeanil tsükloniteks. Muidu on tsüklon üldmõistena kasutusel kui parasvöötme madalrõhkkond.

____________________________________________________________________

** Mesoskaala all mõistetakse meteroloogias 2-2000 km ulatusega süsteeme, sünoptilise skaala puhul on tegu juba tuhandete kilomeetritega. Mesoskaalast allapoole jääb mikroskaala, mis puudutab kilomeetrise ja väiksema ulatusega nähtuseid. Mesoskaalalised nähtused on näiteks briisid, konvektiivsüsteemid, väikesed troopilised tormid, kuid sünoptiline skaala puudutab fronte,  tsükloneid ja antitsükloneid. Vahel tuuakse eraldi välja mikro- ja mesoskaala piir kui tormi(äikese) skaala, sest just sinna vahemikku jääb suurem osa konvektiivseid nähtuseid.

____________________________________________________________________

*** Pagi on järsk, isegi äkiline tuule tugevnemine seoses konvektsioonipilvedega. Pagi põhjuseks on sageli troposfääri keskosa intensiivne jahtumine, mistõttu õhk hakkab laskuma. WMO 1962. a. esitatud definitsiooni kohaselt peab pagi puhul tuule maksimukiirus ulatuma 8-11 m/s, kestes vähemalt ühe minuti, kuid selline määratlus võib erineda olenevalt maailma kohast või riigist.

____________________________________________________________________

**** Kuigi võidakse arvata, et tromb ja tornaado on erinevad nähtused, siis on ikkagi tegu sünonüümidega. Sama nähtust sarnaselt troopilistele tormidele nimetatakse olenevalt maailmanurgast erinevalt. P.-Ameerikas nimetatakse mesotsükloniga seotud aluspinnani ulatuvat mesoskaalalist keeristormi tornaadoks ja Euroopas trombiks. Huvitaval kombel on harvaesinevalt hea selgitus antud eestikeelses Vikipeedias: 
Kas Eestis nimetada seda nähtust trombiks või tornaadoks, minu meelest erilist vahet pole, kuigi eesti keele fännid eelistavad ehk esimest varianti.
Kas tornaado on ikka mesoskaalaline nähtus, on mõneti vaieldav, sest jääb just selle skaala alumise piiri peale. Üldiselt siiski paigutatakse see mesoskaala alla, eriti arvestades asjaolu, et mesotsükloni diameeter on umbes 3-16 km.

____________________________________________________________________

Eelmised artiklid:

Inversioon! (30.01.2012) Üsna sageli võib märgata, eriti sügisesel ja talvisel ajal, et taevas on ühtlaselt hall vaatamata kõrgele õhurõhule, tuul puudub või on nõrk ning ilm on kas sademeteta või vahel harva sajab lumekübemeid või uduvihma. Sellisel juhul on suure tõenäosusega tekkinud inversioonikiht. Uurime lähemalt, millega on tegemist ja kas see võib ka ebameeldivusi tekitada.

Lumi tänavu ja mullu (29.12.2011) Küllap kõik mäletavad, kui palju oli lund eelmisel kahel talvel. Kontrastina ei ole käesoleval talvel seda üldse. Mõned üksikud kerge lumega päevad ei muuda üldpilti.

Üks torm järgneb teisele - praegu on aktuaalsed tsüklonite seeriad (26.12.2011) Väga huvitavaks nähtuseks parasvöötmes on tsüklonite seeriad, mis tekivad peamiselt külmal poolaastal ja sagedamini ning selgemalt on väljendunud ookeanide kohal.

Talv on ukse ees! (07.12.2011) Pildistatud 5.12.11 Raplamaal, õhtuks kella 20.30 oligi näha äikese välgutamist. Foto: Kersti Kaiv Järjest sagedasemad lörtsisajud näitavad seda, et talv on algamas ja hilissügis on lõppemas. Kui päris täpne olla, siis on praeguseks juba hilissügis lõppenud ja alanud on eeltalv.

8. augusti palavusest ja äikesetormidest (09.08.2011) 8. august oli veel üks palav päev ja Eestit väisas õhtul märkimisväärne äikesetorm.

Ilm võib lähipäevil üllatusi pakkuda (29.06.2011) Juba täna üllatas ilm Lõuna-Eestis suure jahedusega (15˚...17˚C), mille põhjuseks oli lisanduv niiskus öö jooksul, mistõttu tekkisid madalad pilved ja niiskus soosis nende püsimist päevalgi.

Suur soe tuleb Lääne-Euroopast Eestisse (27.06.2011) Üle pika aja on Lääne-Euroopas jälle väga soe. Peamiselt Saksamaa lääneosa kohta kehtivad kuumahoiatused, sooja võib-olla üle 40˚C , ka Met Office on Suurbritannia kohta andnud kuumahoiatuse, sest Suurbritannias peetakse kuni 32˚C võimalikuks.

Millised pilved toovad äikest? (16.06.2011)

Kevadine soojus teeb uperpalle (27.05.2011) 20.05.2011 Rannahooaeg on avatudFoto: Eve Chamkhi Aktiivne tsüklonaalne tegevus ja advektsioon on keskmistele laiustele väga iseloomulik.

Miks pilved on altpoolt tasased? (19.04.2011) Foto "Pilvejaht 2010" galeriist: Viiu Härm Rummo Küsimus ja vastus ilm.ee Fecebook'i lehelt.Küsimus : "Miks pilved on enamasti maa poolt tasased, aga ülevalt enamasti kühmilkud?"

Kas see talv ei saagi otsa? (30.03.2011) Paastumaarjapäeval 2011 oli tugev lumesadu ja müristas Põltsamaa lähistel.Foto: Eve Kõrts Talve lõpp 2011. aastal ja näiteid prognoosidest.Arvatakse, et praegune talv on veninud pikale. Jah, kaua on see kestnud ja keskmine õhutemperatuur on praegu kuni 7 kraadi pikaajalisest madalam, kuid selliseid anomaaliaid on varemgi ette tulnud ja midagi erakordset selles siiski pole. Eesti kliimas võib-olla märts nii kevad- kui ka talvekuu.

Kuidas tekib äike? (30.01.2011)

Jüri Kamenik 2010. aasta äärmuslikust ilmast (31.12.2010) 2010. aasta ilmastiku kokkuvõte.

Kas talv tuleb jälle külm ja idast? (16.12.2010) Küsimus ja vastus rubriigist "Küsi Jürilt" "Kas on loota, et sel aastal Eestis domineerinud ida-lääne suunalised õhuvoolud jätkuvad ka järgneval aastal, või on see pigem erand mis sel aastal toimunud on? Kui ma olen õigesti aru saanud, siis idast läände suunduvad õhuvoolud põhjustavad meil kuuma suve ja külma lumerohket talve, samas läänest itta suunduvad õhuvoolud aga aastaringset niisket sademeterohket ilma."

Kuidas tsüklonid ja antitsüklonid omale nime saavad (09.12.2010)

Külm õhk tuleb meile lõunast, soe aga põhjast! (02.12.2010) Õhutemperatuur Põhja-Euroopas 2. detsembri hommikul.Allikas: intellicast.com Enamuses Eestist oli 2. detsembri öö pilves ja ilm üsna leebe, kuid Kagu-Eestis oli selgem ja külma rohkem kui 10°C. Külmem õhumass asub praegu Eestist lõuna pool (vaata allolevat ilmakaarti), mis tingib  külmema ilma. Soe õhk aga saabus suurtelt põhjalaiustelt, näiteks Lapimaa põhjaosas oli temperatuur üle null kraadi.

Miks ilmateated erinevad? Ilmaprognoosid ja Eesti ilmastiku ebareeglipärasus (02.12.2010) Foto: Signe Nõmmik Ilmaprognoosimine on midagi, mis toimib hästi stabiilse ilmastiku korral. Stabiilne ilmastik võib tähendada ka näiteks Lääne-Euroopa konkreetsemaid sadusid või Kesk-Aafrika tüüpilisi pärastlõunaseid äikesetorme, aga mitte Eesti niinimetatud tibutamist ja ühel päeval soojemat, teisel külmemat jne ilmastikku. Võib öelda, et Eesti ilma ja ilmastiku omapäraks on selle ebastabiilsus ja ebareeglipärasus.

Lõunatsüklon toob vihma, lörtsi, lund (23.11.2010) Lõuna-Euroopast liigub väga kiiresti põhja poole aktiivse lõunatsükloniga seotud pilvemass, mis toob tänasest Eestisse mõõduka või tugeva saju. Tsükloniga seotud pilvemass on selline nagu juuresoleval satelliidipildil, kusjuures tugevaim sadu on kõige heledamates pilveosades.

Huvitav pilvemaastik varjuga (10.11.2010) Pildistatud 8.septembril 2010 aastal Järvamaal Ussisoo kandis. Foto: Jarek Jõepera Huviline saatis ilusa ja efektse foto.

Veelkord talvisest äikesest (23.10.2010) Kirdesse lahkuv äikesepilv Tallinnast vaadatuna 23. oktoobri öösel.Autori foto

Aktiivne osatsüklon ja erakordne äikeseöö 22.-23. oktoobril (23.10.2010) 22. oktoober tõi Eestisse nii lund, lörtsi kui vihma ja isegi äikest. Järgnevalt sellest lähemalt. Kui keegi märkas veel äikest, siis võib jagada oma kogemusi kommentaarides!

Kuidas õhurõhk enesetunnet mõjutab? (31.08.2010) baromeeter-termomeeter ilm.ee kogust Küsimus ja vastus rubriigist "Küsi Jürilt":

Keeristorm? Tornaado? Tromb? Vesipüks? (13.08.2010) Mida mõista keeristormi ja tema sugulaste all? Kas tegemist on rangelt võttes ühtse nähtusega või on siiski reaalselt olemas ka keeristormide (või keeristuulte?) liigid?

Satelliidipildid derecho arengust II (09.08.2010)

Üle Eesti on liikumas tugevate äikeste vöönd! (08.08.2010) Läti radar See tekkis juba Leedu-Valgeneve kohal, on jõudnud üle Läti Lõuna-Eestisse ja liigub sealt kiiresti põhja-loode suunas.

Üks erakordselt kuum päev selja taga, teine veel ees! (07.08.2010)

Äikesekuninga visiit (26.07.2010) 26. juuli varahommik pakkus tugevat äikest ja erakordseid vaatepilte!

Satelliidipildid äikesekuninga arengust (26.07.2010)

Kuuma õhumassi pealetung (25.07.2010) 23.-24. juuli oli kuuma õhumassi pealetung ning 24. juulil järjekordne kahe Eesti päev.

4. juulil on tugevate äikesetormide ja võimaliku Keila tornaado aastapäev! (04.07.2010) Möödub kaheksa aastat tugevatest äikesetormidest ja Keila trombist.

Pilvemaastikud 25. juunil ja väike ilma kokkuvõte (26.06.2010) Satelliidipilt 25. juuni õhtul. 25. juunil jõudis kagust ja idast Eestini väga soe ja niiske õhumass, mille mõjuala piirdus enamasti vaid Eesti idapoolse osaga. Lääne-Eestis oli jahe ja sadas vihma. Erinevate omadustega õhumassi tõttu võis arvata, et vähemalt Ida-ja Lõuna-Eestis tuleb võrdlemisi palju äikest. Äikest tuligi, kuid see vöönd jäi napilt idapiiri taha. Võimsad äikesepilvedemassiivid on ülalolevat satelliidipildil selgesti nähtavad ja need paistsid õhtupoolikul ka Eestisse, kuid üks neist, mis tekkis Ida-Läti kohal, riivas Venemaale jõudes ka Eesti äärmist ida-ja kagunurka.

Kas tammepuu tõmbab välku ligi? (15.05.2010) Kaks korragaPildistatud 13.05.2010 kell 20:37 Audrus.Foto: Avo Soidla Tänavune mai keskpaik üllatab lisaks pikalt kestvale soojalainele ka pikka aega kestva äikesevõimalusega. Küsimus ja vastus rubriigist "Küsi Jürilt".

Ilm 8. mail 2010 - kahe Eesti päev (09.05.2010) Lühiülevaade, milline oli ilm 8. mail Eestis ja lähiümbruses: Põhja-Eestis ja saartel jätkus pilves ja jahe ilm (maksimum 5-9 kraadi), kuid Lõuna-Eestis oli kohati ilm täiesti selge ning temperatuur hakkas väga kiiresti tõusma ja juba kella10-11-ks jõudis mõnel pool 20. soojakraadini (maksimum 26 kraadi).

Kassi ja hiire mäng ilmarindel (05.05.2010) Juba mõnda aega on Ida-Euroopas ja Venemaa aladel ilm olnud väga soe, ent Lääne-ja osaliselt Lõuna-Euroopas tavatult jahe, meenutagem kasvõi nüüdset lumesadu Lõuna-Prantsusmaal. Ka Eesti on jäänud enamasti jahedasse õhumassi, v. a. näiteks 30. aprillil, kui kohati oli üle 20 kraadi sooja ja sellele järgnes öösel mõnel pool äike.

Ilm jaheneb loode poolt kiiresti (27.04.2010) Täna õhtupoolikul võisid Loode-Eesti elanikud tähele panna, et ilm jahenes järsult ja õhk muutus jäiseks. Enne seda oli sooja kuni 18 kraadi, pärast jahenemist langes õhusoe 10 kraadi peale ja õhtu ning öö jooksul läheb veelgi jahedamaks.

Emajõgi 15. aprillil (16.04.2010)

Emajõgi Tartus 12. aprillil (13.04.2010) EMHI: 13.aprillil kell 8:00  Emajõgi veetase Tartu hüdromeetriajaamas võrdus 326 cm ja Praagal - 285 cm.

Emajõgi Tartus 11. aprillil (12.04.2010)  EMHI: 2.aprillil kell 8:00  Emajõgi veetase Tartu hüdromeetriajaamas võrdus 324 cm ja Praagal 281 cm.

Emajõgi Tartus 9. aprillil (09.04.2010) 9. aprillil kell 8:00 Emajõe veetase Tartu hüdromeetriajaamas võrdus 313 cm ja Praagal 269 cm.Fotod

Emajõgi 8. aprillil (08.04.2010) Fotod Tartu kesklinnast.


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam